13. oktoober 2014
“Söö oma linna”
Mh? Jah, see kõlab imelikult ka inglise keeles: Eat Your City. Samas taanikeelne pealkiri Spis din by on justkui täitsa okei. Igal juhul on tegemist loosungiga, mis on Kopenhaageni kihama pannud. Nimelt on toidu kasvatamine suurlinnades viimase aja trend, mida Taani jõudsalt järgib. Just seetõttu korraldati Kopenhaagenis 18.–20. septembril „söödava linna“ konverents.
Linnaaed (urban garden) on kopenhaagenlaste (ja paljude teiste suurlinnaelanike) jaoks täiesti normaalne koht, kus näpud mullaseks teha ja omale kõhupoolist kasvatada. Liialdatult öeldes istutatakse porgandid, till ja tomatid sinna, kuhu juhtub, ja seda mitte ainult saagi saamise eesmärgil, vaid ka selleks, et luua kogukonda. See on väga taanilik mõtteviis: teha midagi koos naabriga ning tunda seeläbi elust mõnu.
Eat Your City konverents tõi kokku rahvusvahelise pundi aktiviste, kes avalikus või erasektoris linnaaedade projekte viljelevad. Nende seas oli nii entusiaste, amatööre kui ka professionaale, kes on linnaaedade hingeeluga lähemalt seotud. Üks tõeliselt inspireeriv konverents, mis on Euroopa Rohelisele Pealinnale igati kohane üritus. Konverentsi raames toimusid ettekanded, tööpajad ja ekskursioonid kolmes eri teemas – põllumajandus linnaaedades, kooliaiad ja linnaaiad kui kogukonna loojad.
Küll mul oli alles raske sellel konverentsil sektsiooni valida! Ainult kolm paralleelset, aga ikkagi oleks tahtnud kõike kuulda. Juba ainuüksi seepärast, et tegemist on kiiduväärt initsiatiiviga. Õnneks olen ma juba eelnevalt selle teemaga mõne projekti raames tuttav ja seega paaris linnaaias olin juba varem käinud ning paari kõnelejat ennegi kuulnud. Kõike siia kirja panna ei jõua, aga mõnest üksikust Kopenhaageni projektist teen hea meelega juttu. Kuigi kõikvõimaliku suunitlusega linnaaedade projekte tehakse ka mujal, näiteks Hollandis, Norras, Hong Kongis, Inglismaal ja USAs, siis kaugelt tulnud kõnelejate sõnu edasi andma ei hakka. Räägin pigem kohalikest initsiatiividest, mida olen oma silmaga näinud.
Østergro on Kopenhaageni suurim, 600-ruutmeetrine linnafarm, mis rajati tänavu kevadel ühe hoone katusele, kus varem müüdi autosid. Tegemist on projektiga, mida hetkel veavad kaks aktivisti, kelle ideeks on pakkuda oma klientidele kohalikku toodangut: juur- ja aedvilju, mett ja mune. Østergrol on 16 klienti, kes kõik maksavad 3500 DKK, et saada kogu hooaja vältel kord nädalas seda, mis seitsme päeva jooksul on kasvatatud ja ära korjatud. Igal kolmapäeval on klientidele üllatuskast ootamas. Kuigi tegemist on ettemakstud toodanguga ning mingit eraldi kohustust sellega ei kaasne, siis tegijate sõnul jäävad paljud kliendid kauemakski, et nautida katuseaia rohelust või saada endalgi näpud mullaseks.
Kui Mads kolm aastat tagasi oma „KatuseTomati“ ideega välja tuli, ei osanud ta aimatagi, et 2014. aastal teavad kõik linlased, kes ta on ja mida ta teeb. Mads Boserup Lauritzeni eestveetav projekt „TagTomat“ on loodud selleks, et innustada linnaelanikke potikasvanduses. Ehk siis tema arvates võiks söödavaid taimi kasvada kõikjal, olgu selleks siis rõdukast, lillepott või kõnniteel paiknev peenar. Idee on luua kollektiiv (näiteks koondada samas majas elavad inimesed kokku) ja rajada ühisaed korrusmaja katusele või hoovi. Kuna Kopenhaagenis on paljudel kortermajadel ühine aed, siis seal kastidega söödava kasvatamine on ainult kättevõtmise küsimus. Kõik, kes on midagi mulda istutanud, võivad saagist osa saada. Jällegi väga taanilik mõtteviis: võta, palju hing ihaldab, peaasi, et midagi ka järgmisele jääks.
Kui aga lähemate naabritega ei õnnestu kokkuleppele jõuda, siis võib ühisaia pidamiseks ka eraldi projektiga liituda. Eesmärk ikka sama, töövahendeid ja maalappi saab aga linnalt taotleda.
Linnamesilaste projekt on samuti juba kolmandat aastat toimiv ettevõtmine, kusjuures mesilinnud elavad Kopenhaageni katustel. Mesinike ja abitöölistena on sotsiaalmajanduslik firma Bybi palganud kodutuid, asüüli otsivaid ja pikaajalisi töötuid inimesi, olles seega mitmekülgselt kasulik ettevõtmine. 2014. aastal on Bybi juba tootnud 8 tonni mett, millest suurem osa on ehedal kujul müügiks läinud, kuid samal ajal toodetakse ka meeõlut, meekomme, meejäätist, vahaküünlaid jne. Jah, on küll väga hea ja puhta maitsega mesi. Ning lähemad õllesõbrad on Bybi meeõlle samuti suurepäraseks tunnistanud.
Kooliaiadki on Kopenhaagenis tõusev trend. Kooliaedade projekti raames töötavate vabatahtlike arvates on taimede eest hoolitsemine lapse arengu seisukohalt väga oluline tegur. Kust tuleb toit, mida selle saamiseks tegema peab ning kuidas toorainest maitsev kõhupoolis valmistada – kõikidele sellistele küsimustele peaks üks taani laps juba algkoolis vastata oskama. Taanlaste arvates on oluline õpetada lastele austust toidu ja selle kasvatajate vastu ning loomulikult tuleb taas päevakorda sotsiaalne vaatepunkt kogu ettevõtmisele.
Mida teha siis, kui tahaksid minna õunu või seeni korjama, kuid elad keset Euroopa suurlinna? Pole probleemi. Byhøst on rakendus, mis aitab leida ja korjata metsikuid saadusi kogu Taanis. Ürdid, marjad, puuviljad, pähklid, seened, vetikad, you name it. Näiteks tahaks kreeke korjata, aga pole õrna aimu, kuhu selleks minema peab. Siin tulebki appi Byhøsti kaart, kuhu on praeguseks kogutud üle kahe ja poole tuhande vabalt ligipääsetava korjekoha nii linnas kui maal. Rakendusprogrammi kasutajad täiendavad korjamiseks kõlbulikke kohti pidevalt, eks jagamisrõõm on kõige suurem rõõm.
Kui kõigest eelnevast veel vähe, siis võib oma iganädalase juurikakoti ka Kopenhaageni toidukooperatiivist hankida. Københavns Fødevarefællesskab on vabatahtlikul tööjõul toimiv kooperatiiv, mis pakub oma liikmetele kohalikku mahetoodangut. Kõik põllumehed, kelle saadusi igal nädalal välja jagatakse, peavad paiknema 100 km raadiuses. Selleks, et oma kolmapäevane 6–8-kilone moonakott kätte saada, peab maksma 100 DKK ja tegema ühes kuus 3 tundi vabatahtlikku tööd, olgu selleks siis saaduste kokkukogumine põllumeestelt, laialitoimetamine õigetesse kohtadesse, kottide kokkupakkimine, nende laialijagamine vms. Kottide sisu üksiktootena ületab aga tegelikult sajakroonise maksumuse. Ka meie oleme selle ettevõtmisega seotud ning saame igal kolmapäeval koti värsket kraami. Igal nädalal on üllatus, sest iialgi ei tea rohkem kui paar päeva ette, mida täpselt kotist leida võib. Pole paremat moodust kohaliku hooajalise kauba tundmaõppimiseks – muidu ehk ise supermarketist osta ei märkakski. Kui aga mustjuur, endiivia, küdoonia või mis iganes on juba kotti pandud, siis lihtsalt tuleb see ära kokata. Samuti on tõeliselt mõnus süüa toitu, mis on vaid mõned tunnid varem põllu peal olnud.
Tulles tagasi Eat Your City konverentsi juurde, siis kolmepäevane üritus lõppes suure lõikuspeoga, kus laupäeva õhtuks kaeti (800-meetrine) pikk laud 2600 pealinlasele. Tegu oli tõeliselt suurejoonelise ettevõtmisega, millega tähistati Kopenhaageni kui Euroopa Rohelise Pealinna senist edu. Lõikuspidu ise oli üks korralik eksperiment, mille raames moodustasid 37 restorani, põllumeest ja linnaaeda 9 meeskonda, kes töötasid välja oma hooajalise kohalikust toorainest tehtud õhtusöögi. Õhtusöögipileti hinnaks oli külastajale 50 DKK. Sellele lisaks maksis Kopenhaageni linnavalitsus toidu valmistajatele veel sama palju peale. Kokkuvõttes oli tegemist peoga, mis on meeldejääv nii maitsva toidu kui ka suurepärase korraldustöö poolest ja mis konverentsile „Söö oma linna“ grandioosse punkti pani.
Järgmiste seiklusteni
Comments : 2 Posted in : Elust enesest on by : mekutaja Sildid: Kopenhaagen, linnaaiad, potipõllundus, söömiselamused
Kommentaarid : “Söö oma linna”
Vägev! Tore, et osalesid! Kas teie oma maja aias ei kasvatagi midagi? Mäletatavasti on teilgi seal üsna suur aed.
Aed on meil võimas tõesti. Poti- või peenrapõllundust me siin ei viljele, küll aga kasvavad aias õuna- ja küdooniapuud. Seega oma aia õunu saab, aga suurem rohenäppude ettevõtmine vajaks eestvedajat. Kust seda/teda küll leida? :)
Nagu ikka on siinkirjutaja kõikvõimalike muude projektidega seotud olnud, nii et olen piirdunud rõdukastis või aknalauapotis kasvavate taimedega. Äkki järgmisel kevadel…