Nyhavn, Andersen ja “Tuleraud”

Nyhavn ehk Uus sadam on kindlasti Kopenhaageni üks maalilisemaid kohti. Pole ime, et see on igal ajal turistidest pungil: vaatepilt on imeilus ja päikeselisel päeval on väga mõnus kai peal istuda ning kohvi juua. Tegelikult on mõnus kohvitada kõikide linna kanalite ääres, eriti kui ilm on ilus. Ja sel aastal on meil ilmaga väga vedanud.

Nyhavni ehitamisprojektile lükkas 17. sajandi teises pooles hoo sisse kuningas Christian V. Aastatel 1670–1673 olid rootsi sõjavangid need, kelle tööks oli Uue sadama kanalite väljakaevamine. Nyhavn on ajalooliselt olnud meremeeste ja prostituutide piirkond, mis suure osa oma eksisteerimise ajast on põlu all olnud. Tänaseks aga on Nyhvanist saanud hoopis teise maiguga linnaosa. Nyhavni kõige vanem maja (nr 9) pärineb aastast 1681 ja selle disain on püsinud muutumatult tänaseni. Tegelikult on kogu kanali vasak äär ehk paaritute arvudega majad umbes sellest ajast pärit. Ülekrohvitud puitmajad seisavad uhkelt praeguseni ning kannavad endas uskumatult kirjut ajalugu. Praeguseks on Nyhavn enamasti jalakäijate piirkond, millele lisavad ajaloolise sadama hõngu puitpurjekad. Kaiäärsed restoranid pakuvad siseruumides à la carte menüüd ning väljas õlut ja suupisteid.

Ma pole turist, ma elan siin

Paljudes piirkonna majades on elanud nimekad kirjanikud ja kunstnikud, tuntuim neist on kindlasti Hans Christian Andersen. Andersen elas eri aegadel kolmes Nyhavni hoones: nr 20, 67 ja 18, vastavalt aastatel 1834–1838, 1845–1864 ja 1871–1875.

Punane maja nr 20

Oma esimese muinasjutukogu „Eventyr fortalte for børn” ehk „Lastele vestetud muinasjutud” andis Andersen välja 8. mail 1835 (pealkirja tõlge Eerik Tederi kokkuvõttes lk 510 kogumikust „Lumikelluke. Muinasjutud ja lood“ 1996). Selles 1835. aasta muinaslooraamatus oli ka Anderseni üks esimesi ja tuntumaid jutte „Fyrtøjet” ehk “Tuleraud”. „Tuleraua” süžeed tunnevad kõik kohalikud. Eesti keeles on see kättesaadav nt 1987. aastal trükitud kogumikus „Väike merineitsi“ lk 51–55. Nagu arvata on, pole tegemist disniliku lillelise looga, vaid vägivaldse kirjeldusega ühest sõdurist, kes tappes ära nõiamoori, saab maagilise tuleraua omanikuks. Tuleraua abil on sõdur kolme koera käsutajaks, kes täidavad kõik mehe soovid.

Lõik muinasjutu lõpust (lk 55):

„Aidake mind nüüd, et mind üles ei poodaks!“ ütles soldat, ja siis tormasid koerad kohtuhärradele ja kogu riiginõukogule kallale, haarasid ühtedel jalgadest ja teistel ninast kinni ja viskasid nad mitme sülla kõrgusele õhku, nii et nad alla kukkudes päris tükkideks purunesid.

„Ma ei taha!“ hüüdis kuningas, kuid kõige suurem koer kahmas nii temast kui kuningannast kinni ja viskas nad kõigile teistele järele; siis hakkas sõduritel hirm, ja kogu rahvas hüüdis: „Kulla soldat, sina pead meie kuningas olema ja kauni printsessi endale naiseks saama!“

2002. aastal andsid taanlased välja pehmema versiooni sellest muinasjutust. Ingliskeelset multikat võib vaadata Youtube’ist, osadena üks, kaks ja kolm.

Miks ma aga Nyhavnist ja „Tulerauast“ üldse kirjutama hakkasin? Otsustasime nimelt halloweeni puhul õhtustama minna ning valisime täiesti juhuslikult restorani Fyrtøjet. Kahju küll, kui aus olla, sest suurima tõenäosusega me enam sinna tagasi ei lähe. Selgitus siin:

Asukoht ja interjöör: ■■■■□

Teenindus: ■□□□□

Maitseelamus: ■□□□□

Kokku: 6/15

Proovin siiski mõnest asjast kirjutada. Fyrtøjet asub Nyhavni majas nr 11. Restorani peetakse seal aastast 2011 ning söögikoha sisekujundusest lausa hõngub muinasjutulisust. Aadress ise on juba huvitava taustaga, kunagi rafineeriti selles kohas suhkrut. Restoran Fyrtøjet’ suurim (Nyhavni asukoha kõrval) pluss on selle sisustus. Valged Skandinaavia stiilis seinad ning puitpõrand. Tume massiivne vanahõnguline mööbel, mis kenasti Anderseni-aegset olemust edasi annab. Saalid on täidetud nikerdatud puitmööbliga, raamaturiiulites on palju väärika eaga teoseid. Ja see muinasjutuline olemus üldse. Eriti tore on see siis, kui oled vahetult enne „Tulerauda“ lugenud ning tead, miks seinte peal rippuvatel piltidel just koeri, sõdurit ja nõiamoori kujutatakse. Väga ilus oli ka serviis, millelt sööke serveeriti.

Teenindus jättis aga pigem soovida. Esiteks restorani laua broneerimine oli juba omaette katsumus, sest kahel esimesel korral ei õnnestunud neid telefonitsi tabada (vaatamata tavapärasele avamisajale). Positiivne oli see, et meie külastasime restorani reede õhtul kell 17 ja siis polnud õhtusöögiaeg veel päris kätte jõudnud ning saime eelroad kümnekonna minutiga kätte. Peale meie oli kella viieks ehk õhtuse menüü serveerimise alguseks kohal vaid üksikud inimesed, suurem rahvamass saabus kuuest. Seega ettekandjate tähelepanu saamiseks ei pidanud just palju vaeva nägema.

Iseasi, kas sellest tähelepanust suurt tolku oli. Korraga oli tööl vist viis teenindajat ja nad kõik käisid mingil hetkel meie laua juurest läbi. Roogade kohta käivatele küsimustele vastata ei osatud ning keegi ei tulnud selle pealegi, et kokalt info välja uurida. Niisiis leiutasime ise.

Lõhe-carpaccio

Tellisime kahe peale kokku kuus rooga ja kaks klaasi valget veini. Arvestades, et neil on õhtusöögimenüüs 5 eelrooga, 6 pearooga ja 5 desserti, võiks eeldada roogade põhjalikku väljatöötamist. Kahjuks see nii polnud ja toidu osas pidime küll pettuma. Roogade serveerimine varieerus suuresti: oli nii kenasti taldrikule asetatud sööke kui ka õnnetult kokku kuhjatud hunnikuid.

Valisime eelroogadeks lõhe-carpaccio ja Prantsuse salati. Prantsuse salat oli tegelikult lihtne roheline lehtsalat koorekastme ja krutoonidega. Lõhe-carpaccio serveeriti punase sibula ja kapparivinegretiga, värskete ürtide ning Vesterhavsi juustu kreemiga. Kommentaariks nii palju, et oli okei, aga üldiselt mitte meeldejääv.

Ahjukana

Peaosades olid grillitud lõhe ja ahjukana. Mõlemad olid kohutavalt üleküpsetatud. Ja kuigi kana kõrvale serveeriti väga maitsvat ürdikastet, ei osanud kelner öelda, millest see tehtud on, nii et ei teaks seda ka järele proovida. Grill-lõhe serveeriti porgandipüree, grillitud apteegitilli, aedviljade ja keedukartulitega. Kõrvale lihtne valge veini (jahu-) kaste. Kanaroog tuli koos aedviljade, kukeseente, ahjukartulite ja, nagu juba mainitud, ürdikastmega.

Brüleekreem apelsinisorbetiga

Magustoitudega tabasime kahte äärmust. Esiteks päästis kogu eelneva allakäigu brüleekreem, mida serveeriti apelsinisorbetiga. Väga mõnus, kreemine, ning brülee ja sorbeti maitsed haakusid kenasti. Üks hunnik õnnetust oli aga valges veinis pošeeritud pirn karamellikastme, küpsiste ja jäätisega. Noh, jäätis oli okei… asi seegi.

Kõike eelnevat arvesse võttes: kas ma läheks sinna tagasi? Ilmselt mitte. Ilusaid kohti on linnas küllaga, aga enamasti on teistes parem söök. Nyhavni üldiselt võib aga igal ajal jalutama minna.

Kuulmiseni