Mitut moodi pampleid

Minge metsa! Või siis kuskile mujale loodusesse, kasvandusse või aeda, kust saab ise marju korjata. See on üks ütlemata tore tegevus. Okei, ma olen natuke paremas olukorras kui paljud teised, sest Taanis on sääsed üldiselt väga harv nähtus. Samas võib marjade korjamisel olla muidki puudusi – näiteks on pamplitel jube valusad okkad. Ikka veristavad lausa. Aga mis siis ikka, moos nõuab ohvreid.

Pamplid (ehk kohalikus keeles brombær) on siin paar viimast nädalat laineid löönud. Kohalik madal pinnas ja tänavune leitsak on pamplid vohama pannud ning okkalisi puhmaid või lausa puhmarägastikke on igal pool.

Me oleme kahel õhtul tunnikese korjanud ning kokku üle kümne kilo marju koju toonud. Kui niisama söömisest isu täis saab, peab ülejäänutega midagi ette võtma. Sel korral said marjad nelja moodi tallele pandud: pamplimoosina, pamplimarmelaadina, pamplitoormoosina ja niisama tervete marjadena.

Enne moosi keetmist võta vajaminevad värskelt pestud klaaspurgid ja pane ahju. Keera ahi 100 kraadi peale ning kui kuumus on saavutatud, las siis pisikud hävivad 20 minuti vältel. Minu arvates on tore, kui moos on vahvates klaasnõudes, nii et kui saad, vali alati põnevad purgid. Ausalt, ilus taara annab kohe kõvasti hoidisele väärtust juurde, samal ajal kui vana etiketiga klaaspurgid tõmbavad seda minu silmis kolinal alla. Ma saan aru, et kui purgi peal on hapukapsaborši või Itaalia paja silt, siis ega see moosi ennast riku. Esitluse aga rikub ära küll ja moos ise peab seejuures ikka ütlemata hea olema, et see sööma meelitaks. Teine märkus on see, et hoidised võiks teha väikestesse purkidesse, siis saab erisuguseid moose lühikese intervalliga vaheldumisi süüa. Katseta ka põnevate nüansside ning toorainetega. Vahetevahel on tõeline õuna- või marja-aasta ning võib juhtuda, et näiteks maasikamoosi saab kogu kelder täis ja muuks enam ruumi ei jätkugi. Sellisel juhul on aga oht, et talvel tekib tõeline maasikamoositüdimus ja selle asemel, et keedist nautida, jääb see niisama seisma. Eelnevat kokku võttes on õnnestunud talletamise eelduseks väikesed toredad (hetkesisu kirjeldava sildiga) purgikesed, mis on täidetud erisuguste hoidistega. Tüdimuse vältimiseks tehke kas või pere ning sõpradega väike moosivahetusklubi – saate kindlasti midagi uut ja huvitavat mekutada.

Tulles tagasi pamplite juurde, siis nendega on mu retsept lihtne ja lollikindel. Lisades marjadele vaid suhkrut ja vaniljet, on tulemus parim. Muidu teen ikka moosisuhkruga, nii et vahekord on 1:2, tänavu proovisin lisaks marmelaadisuhkrut ja jäin tulemusega väga rahule. Viimast pannakse 1:3 ja kui marmelaadisuhkru ning moosisuhkruga tehtud keediseid võrrelda, on marmelaadisuhkruga tehtud moos natukene vedelam, kuid samas on maitse marjasem.

Edit 2019: viimastel aastatel on mul moosi keetes marjade ja moosisuhkru vahekord muutunud märgatavalt. Olen keetnud mustikamoosi ja pamplimoosi vahekorras 1:10 kuni 1:20.  Ehk siis kilo marjade kohta panen 50-100 grammi moosisuhkrut. Säilib külmkapis väga edukalt üle talve ja maitse on väga marjane. Minule meeldib, aga eks see hapukam maitse vajab harjumist.

Marjad tulele!

Pamplimoos

– 1 kg pampleid

– 1 vaniljekaun

– 0,5 kg moosisuhkrut

Pamplimarmelaad

– 1 kg pampleid

– 1 vaniljekaun

– 1 pk (330 g) marmelaadisuhkrut

Pajas on 2 kg marju ja 2 kraabitud ning poolitatud vaniljekauna

Küpsed pamplid on nii mahlased, et paksupõhjalisse potti pole eraldi vett lisada vaja. Võta vaniljekaun, lõika see pikkupidi pooleks ning kraabi noaotsaga seemnekesed välja. Pane nii seemned kui ka puhtakskraabitud kaunakestad marjade juurde. Aja marjad keema ja lisa suhkur. Keeda 5–10 minutit, seejärel riisu vaht ja lõpuks eemalda kaunad. Moos on nüüd valmis. Purgista keedis võimalikult kiiresti ning pane purgid pea alaspidi jahtuma. Järgmisel hommikul vii moos jahedasse säilituskohta.

Esimesed purgid on meil tänavu juba lahti kooritud ja ära degusteeritud. Tuleb välja, et peale kõige muu sobib vaniljetäpiline ja paljude tervete marjadega keedis suurepäraselt juustutaldriku kõrvale.

Pamplimoos Brie ja kreekriga, väga hea amps!

Sel korral panin suure portsu marju niisama jäässe, nagu ikka. Uus asi aga, mida katsetasin, on toormoosi külmutamine. Võtsin 2,5 kg marju ja lisasin neile 250 g palmisuhkrut (s.t vahekord 1:10). Pehme suhkur hakkas kohe marjade peal sulama. Natuke segamist ning pärast kümmet minutit oli toormoos valmis. Panin selle väikeste karbikestega jäässe. Mulle tulemus meeldib, kuna kookospalmisuhkur annab mõnusa karamellise nüansi. Maitse on aga üsna tugevalt tunda, nii et kes pole palmisuhkruga just sina peal, sel soovitan alguses väikese kogusega katsetada. Igal juhul on vahekord 1:10 üsna maksimaalne, mida toormoosi puhul kasutada. See muidugi tekitab olukorra, et säilitamiseks on vaja suurt jääkappi.

Marjad kookospalmisuhkruga

Nüüd siis marju korjama, pampleid või muid!

Ikka teie