Kõikvõimas hommikupuder

Kui küsida, mis on mu lemmiksöögikord, on vastuseks kindlasti „hommikusöök“. Kuigi suures osas on minu hommikusöögid täpselt ühesugused aastast aastasse, siis millegipärast on ikkagi nii, et hommikune kehakinnitus on kõige mõnusam. Eriti siis, kui on aega espressotassi ja pudrukausi taga hommikut nautida, ligimestega juttu rääkida ning edasisi päevaplaane hauda.

Kümmekond viimast aastat on umbes üheksakümne üheksal korral sajast mu hommikusöögiks olnud kaerahelbepuder. Just nii! Kaerahelbed kõikvõimalikul kujul, igasugusel valmistusmeetodil ning erisuguste lisanditega. Kunagi ülikooli algusaegadel oli selleks lehmapiimast puder riivjuustuga. Siis mingi hetk kolisin Soome ja seal oli kõige parem alustada päeva koduse moosiga, mis oli pärit vanaema keldrist. USAs kõikvõimalikke uusi puuvilju avastades sai neid ka hunnikus pudru peale pandud ning meega üle niristatud. USA aegadest on ka pärit taimse piima kasutuselevõtt pudru valmistamisel. Rootsis hakkasin helveste sisse veel kaerakliisid ning marju panema. Viimasel aastal on kuidagi kujunenud nii, et pudru kõrvale käib keedetud või pošeeritud muna ning peale kookosõlisilm.

Eri vedelikud annavad kaerahelbepudrule täitsa isesuguse meki. Kõik on järele proovitud: soja-, mandli-, riisi-, kaera-, sarapuupähkli-, maamandli-, kanepiseemne-, India pähkli jne piim; kui näiteks koju ema juurde läheme, siis tema teeb meile kaerahelbeputru kookospiimaga. Mingi hetk muutusid hommikud nii kiireks, et katsetasin ka mikrolaineahjus pudru valmistamist. Segiläbi on kasutatud nii jämedaid helbeid kui ka kiirkaerahelbeid. Enamasti olen pudru värskelt valmis keetnud, aga vahel olen ka jämedad kaerahelbed õhtul kuuma veega hauduma jätnud. Täitsa huvitav puder tuleb kaerateradestki. Ja toorpudergi kaerahelveste ja muuga ajab asja ära.

Oh jaa, see ka veel, et isegi siis, kui ma kodus ei einesta, peab mingi väga eriline põhjus olema, kui ma hommikusöögiks kaerahelbeputru ei söö. Sõprade ja perekonna juures ööbides on nad üldiselt mulle juba ette kaerahelbeid varunud. Nad juba teavad, et minuga on lihtne, peaasi, et kaerahelbeid oleks, küll ma ise midagi kokku keedan. Palju keerulisem on aga hotellides hommikusööki valmistavatel kokkadel, kui nad, oh õnnetust, minu sealviibimise ajal tööl juhtuvad olema. Ma ju olen see klient, kes nõuab eritellimusel kaerahelbepudru valmistamist. Ning ei, mitte tavapiimast, vaid taimsest piimast. Kui võimalik, siis mandlipiimast. Aga no äärmisel juhul võib ka sojapiimast, kui see on neutraalse maitsega. Esimesel hommikul hotellis peatudes pean end alati väga täpselt väljendama, teisel hommikul tuletan end teenindavale personalile meelde ning seejärel on enamasti nii, et taimsest piimast kaerapuder on juba of course mind ootamas. Ei, ei sobi riisihelbepuding või nisuhelbekört. Ja mis sest, et buffet’ valik on lõputu. Kaerahelbeputru! Ja nii kas või nädal aega järjest, kui nt konverentsil osalemise tõttu samas majutusasutuses ööbida tuleb.

Üks hetk, mitte just väga kauges minevikus, hakkasin mõtlema selle kõige peale. Sain järsku aru, et see hommikune kaerahelbepudru nõudmine käib täitsa vastu sellele, kuidas üldiselt soovitan inimestel võimalikult palju eri asju maitsta. Päris naljakas, eks. Maitske asju muul ajal, hommikusöök välja arvatud. Niisiis otsustasin, et peaks proovima mingit muud putru süüa. Ostsin kaubandusest eri pudrusegusid, aga ei miskit. Jama puha – ei ole kaerahelbepudrule ligilähedastki. Kui mina peaksin oma hommikusele rituaalile alternatiivi leidma, siis parem oleks ikka midagi võrdväärset. Nii nägigi ilmavalgust uus superpuder. Jah, nüüd juba mõnda aega pole kaerahelbed hommikuti kasutust leidnud. Tähendab, on ikka päris võimas kraam. Mulle maitseb. Teistele ümberringi ka. Ja kui vaadata, mis sinna sisse läheb, võib öelda, et on tõesti kõikvõimalike toitainete rikas ports. Panen siia kirja, kuidas mina kuivaineid kokku segan. See aga ei tähenda, et eri helveste ja seemnete koguseid muuta ei võiks vastavalt maitsele. Ainete varumiseks peab tavapoele lisaks ka ilmselt mõnd eripoodi külastama.

Kuninglik kolmik

Pudruhelbed (2 kg valmistamiseks, kokku 40 portsu)

– 600 g kinoahelbeid

– 500 g toortatrahelbeid

– 400 g hirsihelbeid

– 250 g kooritud kanepiseemneid

– 100 g chia seemneid

– 150 g kuivatatud puuvilju (mooruspuumarjad, kodused õunad, rosinad vms)

Sega kõik koostisosad omavahel ja pane helbesegu paberkotti või klaaspurki hoiule.

Sügisel saime ühest aiast üleni punaseid õunu. Nendest sai nii punaõunamoosi (keedetud koos koorega) kui ka kuivatatud õunu, mis imeilusa värviga igal pool lisandina pilku püüavad.

Hommikune superpuder

Kahele

– 100 g pudruhelbeid

– 650 ml mandlipiima, võimalusel isetehtud, ilma lisanditeta (või muud meelepärast maitseaineteta vedelikku)*

– 1 tl (5 ml) kookospalmisuhkrut*

– 3 ml Himaalaja roosat soola*

– soovi korral tsips vaniljepulbrit ja jahvatatud musta pipart**

* Täpne soola ja suhkru kogus timmi õigeks vastavalt vedelikule, mida kasutad. Taimsetest mittekodukootud piimadest soovitan selle toidu puhul Alpro magustamata sojajooki.

** Vaniljepulbri ja värskelt jahvatatud musta pipra lisamise idee sain Taani kokalt Umahro Cadogan, kelle jaoks need kaks käivad koos meresoolaga tõesti pea iga roa sisse. Igale poole ma neid ei paneks, aga hommikupudrule särtsu lisamiseks sobivad need suurepäraselt.

Värskelt valminud mandlipiim. Koostisosadena kooritud mandlid ja vesi. Läheb vaja taimepiimamasinat.

Kuumuta mandlipiim peaaegu keemiseni. Lisa helbed, sool ja suhkur (retsepti järgi või vastavalt maitsele). Keeda putru tasasel tulel kuni paksenemiseni (see ei võta üldse kaua aega). Hauta kaane all 10 minutit. Mõtle nüüd korraks, mis kõik hääd asjad siin sees on ja siis naudi putru koos kookosõlisilmaga. Ning ei, see ei ole üldse kaerahelbepudru moodi. See on veelgi maitsvam.

Mul on südamest kahju kõigist neist hotellide hommikusöögikokkadest, kes edaspidi mulle hommikuputru peavad serveerima.

Hommikusöögini